polokolo

Teate seda hetke, mil te istute oma arvuti taga, teete endale uut kasutajat kuhugi ja mingil põhjusel ei taha kasutajanimeks panna midagi, mis teil juba igal pool mujal välja on kujunenud? Ja siis te proovite ja proovite ja proovite ja proovite kõiksugu muid ägedaid asju ja need KÕIK, absoluutselt KÕIK on juba võetud. Siis vahepeal vaatate, mida siis selle võetud hea kasutajanime alt kirjutatud on blogisse ja… ja leiate kahe postitusega blogi… mõlemad kaks aastat vanad. Ja siis mõtlete, et põrgusse sellega ja genereerite sekundi jooksul enda peas mingi täiesti absurdse sõna ja proovite… ja see läheb läbi.

Ja teist saab polokolo.

Palju õnne! 😀

Ma olen väikestsorti kirjanik. Olen kirjutanud juba… 7 aastat tihedalt. Minu kõige esimene suurem kirjateos oli muidugi kuskil 7aastaselt, mil ma olin näinud esimest korda Titanicut (siiani mu lemmikfilm) ja ma otsustasin sellest loo kirjutada. Lugu oli üks lehekülg pikk. 1/9 leheküljest oli detailne kirjeldus esimesest filmiminutist, siis ma väsisin ära ja olin mingi: “Rose ja Jack kohtusid, armusid, laev sõitis jäämäele otsa, Jack suri ja Rose elas. The end.” See on kunst.

Praegu kirjutan ma natukene teistusuguseid asju, kuigi üldiselt olen jäänud armastuse teema juurde. Ma loen palju fantaasiat, aga ise seda millegipärast kirjutada ei suuda. Mulle meeldib päriselu ja päriselust inspiratsiooni ammutamine ja rääkimine asjadest, mis võiksid olla (kuigi jumal hoidku selle eest, et kui surev naine oma alla 30aastaselt mehelt enne surma palub, et too kedagi kunagi ei armastaks ja mees siis ei armasta ka).

Täna lõpetasin ma oma 13-nda järjejutu (neid on rohkem, aga mul on nüüd 13 lõpetatut). Ja see lugu (Tuba) on… Ma ei teagi. Ma kirjutasin seda ajaviiteks pool aastat (ja 20 000 sõna kõigest). Tahtsingi kirjutada midagi kerget ja lihtsat, ei pidanud olema suuremat moraalset väärtust. Selles loos ei surnud keegi ära, ei juhtunud midagi jubedat, ei olnud draamat. Poiss ja tüdruk kohtusid, mõne aja pärast armusid, poole jutu peal olid juba paar. Ja ma ei leidnud, et on vaja nende teele tohutult takistusi panna. Las nad olla, las nad armastavad teineteist. Las elu olla lihtne, kuni ta veel seda on. Britti ja Martini lugu ei ole midagi epicut ja võib-olla aasta pärast ei mäleta neid isegi mina, aga nad on õnnelikud. Las kaks tegelast olla õnnelikud.

Samas ma mõtlen, et kaua ma kirjutan selliseid lugusid? Ma arvan, et see läheb sinna kapsaaeda, et autor tahab areneda. Ta tahab kirjutada millestki suuremast. Ma olen seda juba muidugi teinud: kõige parem näide on Mike Goldwin. Kui ma olen päev otsa selle parandamisega tegelenud ja mõtlen, mida see lugu mulle tähendab, kuidas tegelased arenesid ja mida kõike läbi elasid… süda paisub rahulolust ja ängist üheaegselt. Ma ei taha, et MG mu viimaseks selliseks looks jääks.

Ma tahan ära lõpetada Loo ühest mehest, tema naisest, elust ja armastusest, mida ma kirjutan käsitsi ja kuna käsitsi mul kirjutamine läheb aeglaselt, kuna käsi ei jõua mõtetele järele, siis see venib kohutavalt. Aga mul on minu järgmine jutt, mida kirjutada. Ja ma olen sellega juba ette vaeva näinud. 58074216 tähendab juba praegu mulle palju, kui mul on kirjas vaid pool esimest osa, aga juba olemas kokkuvõtted 14 esimesest osast. Ma arvan, et see on midagi ala Barbara Cartland meets Sylvia Plath. Kuigi ma pole lugenud ühtegi Cartlandi teost ja Plathi The Bell Jar jättis mu täiesti emotsioonituks. Aga asi on ehk nende kahe autori kantavates ideedes rohkem kui minu nendega identifitseerumises.

Ma arvan, et see tuleneb sellest, et ma olen loosse juba praegu palju investeerinud. Ma mõtlen, mis nendest tegelastest saab, kuidas nad selle punktini jõuavad. Ma pean ainult lootma, et mul oleks aega nendele pühenduda, sest homsega läheb jälle kool lahti.

Ja nüüd olengi vist mugavalt jõudnud selle uue blogi tekkepõhjuseni: säästan sellega oma vaeseid lugejaid, kes muidu iga osa ette sellise monoloogi saavad. 😀 (Blogi on nende idee!) Eks näis, kuidas asi välja hakkab nägema. Tiheduse osas ma lubadusi tegema ei hakka: minevikus olen olnud väga kaootiline blogipidaja.

Küll tean ma aga üht: lähen kinno Anna Kareninat vaatama paari tunni pärast ja kui see film mind kõnetab pooltki nii palju kui raamat, siis on siia Anna Karenina teemalist postitust oodata. 🙂

polokolo